Tapa haigla ajalugu

1945 avati Tapa Linna Ambulatoorium Eesti Vabariigi ajal A. Valsinerile kuuluvas elumajas aadressil A. Nigoli pst. 20A (praegu 1. Mai pst 28) ja Naiste-Laste Nõuandla varem H. Puusepale kuulunud elumaja II korrusel Pikk tn 35A (hiljem Lillaka 29, praegu Pikk 29).

1946 oli ambulatooriumi juhataja dr. ERVIN TILTIN. Ambulatooriumis töötasid ämmaemand LIISA VANNAS, med. õde ELLA JUKSAAR ja M. SUVISTE, desinfektor M. RAUDVEE, sanitar LEIDA SOODLA, hambaarst S. LASIMER, koristaja LEENI RAADO, hiljem LEONTINE TAMM, kütja AMANDA TIIKOJA, med. registraator ÕIE TAMM. Laste-Naiste Nõuandlas oli med. õde ALVIINE GURJANOVA, sanitar HILJA NEIDENTAMM. On teada, et peale ambulatoorsete vastuvõttude kontrolliti ka linna asutuste sanitaarset seisukorda. Tapa Linna Ambulatooriumil oli oma pitsat, millel oli kiri: “Järvamaa TSN Täitevkomitee Tervishoiuosakond. Tapa Linna Ambulatoorium.”

1948 oli dr. Tiltini asetäitjaks IVANOVA, kuid sama aasta augustis tuli tööle arst SELMA KOBLA (kirikuõpetaja August Kobla abikaasa), kellest sai juhataja asetäitja.

1949 toodi sama maja I korrusele üle ka ambulatoorium. Endise ambulatooriumi ruumides A. Nigoli puiesteel avati 1. mail 1949 statsionaarne 5 voodikohaga sünnitusabi osakond, kus 2. mail 1949 kell 0.38 sündis esimene laps (Laine Labi poeg). Septembris lisandus veel 9 üldteraapia ja 1 sünnitusabi voodikoht. Nii alustas tööd Tapa Linnahaigla, kus alguses töötas 2 arsti: ERVIN TILTIN ja SELMA KOBLA, kes võtsid haigeid vastu ka ambulatooriumis ja nõuandlas. Tööle võeti velsker EDUARD UUSJÄRV, med. õde ASTA NOOL ning hambaarst VALLY UNGERMANN. Esimesed dokumentaalsed andmed Tapa Linna Ühendatud Haigla kohta pärinevad 22.09.1949, kui dr. Tiltin määras haiglale seebi ja pseupulbri muretsemiseks kolmeliikmelise komisjoni, kuhu kuulusid majandusjuhataja ja 2 med. õde. Edaspidistele käskkirjadele kirjutas alla dr. Kobla, sest dr. Tiltin vabastati haigla ja ambulatooriumi valvetest ning määrati sünnitusosakonda ja Naiste-Laste Nõuandlasse.

1. oktoobril 1950 nimetati linnahaigla seoses Tapa rajooni moodustamisega ümber  Tapa Rajooni Haiglaks, toimusid muutused haigla juhtkonnas, peaarstiks sai peale ERVIN TILTINI surma SELMA KOBLA ja peaarsti kohusetäitjaks ajutiselt dr. SKREBNJOV, raamatupidajaks VALTER KÄÄRIK ja haigla vanemõeks HELVI KUURA. Sama aasta sügisel avati röntgenoloogia kabinet. Voodikohtade arv suurenes 25-ni. Haigla asus kahekorruselises puumajas, mis polnud haiglaks ehitatud, vaid oli endine elumaja, kus puudus veevärk ja kanalisatsioon, oli kuivkäimla. Korruste vahel oli kitsas nagisev puutrepp. Operatsioonituba asus II korrusel, vajadusel kanti haigeid kitsast trepist üles kanderaamiga, mis oli üpris keeruline ettevõtmine, sest trepp oli kõigele lisaks veel ka järsk. Haigla pesu pesti käsitsi pesuköögis, mida kasutati vajadusel lahanguruumina. 1952a lõpuks viidi sünnitusosakond üle tänava asuvasse majja Nigoli pst. 9, see on maja, mida praegu tuntakse kui Lastovetsi lihakarnina. Haigla majandusjuhatajaks oli ÕIE TAMM, raamatupidajaks ADEELE MAASIK ning statistikuks LEIDA HELENURM.

1951 saadi uus sanitaarauto ja autojuhina võeti tööle AUGUST JOONE. Sanitaarauto tulek oli tollel ajal suureks sündmuseks haigla elus, sest haigeid transporditi enne seda talviti saanide-regedega, soojal ajal kahe rattaga kaarikul, peeti oma hobust ja hobusemeest. Loomadest veel niipalju, et Nigoli pst 20A õue peal oli väike maja, kus hoiti haigla puudevaru, aga seal elas ka üks vana naine, keda kutsuti Kassi-Bertaks, sest tal oli 12 kassi.

Dr. Selma Kobla käskkirjadest võib lugeda, et peale ravitöö toimus aktiivne ühiskondlik tegevus. Peeti poliitkoosolekuid, millest olid kohustatud osa võtma kõik haigla ja ambulatooriumi töötajad, kes pidid endale muretsema partei ajaloo lühikursuse raamatu ja igaüks pidi sealt ühe peatüki ära õppima ja järjekorras ette kandma. Samadel koosolekutel tuli esitada ka üks sanitaarhariduslik loeng. Pärast sõda käivitati laiahaardeline profülaktika programm, mille juhtivmeetmeks oli laste immuniseerimine. Vaktsineerida püüti kõiki lapsi. Ka Tapa Haiglas määrati patronaažitöö ja kaitsesüstimiste läbiviijad kolhoosides. Kaitsesüstimisi tehti difteeria ja rõugete vastu. Patroneeriti kodudes lapsi, rasedaid ja tuberkuloosihaigeid.

1952 alguses avati kirurgia osakond. Kirurgina hakkas tööle VEERA BOLšOVA, kes oli aastatel 1951-1955 haigla peaarst – noor, väike, energiline ja range naisterahvas. Paljud operatsioonid tehti kohaliku tuimestusega. Algul kasutati lahtise maskiga eeternarkoosi, edaspidi narkoosiaparaati. Tööle asub dermato-veneroloog VIRVE SANG, kes hiljem spetsialiseerub günekoloogiks.

1953 lõpuks oli haiglas juba 35 voodikohta ning 16 arsti ametikohta. Jaanuaris siirdub peaarst V. BOLšOVA Leningradi kirurgiaalasele täiendusele ja tema asetäitja V. TAMMESTE astub samme röntgenaparaadi muretsemiseks. Haigla sai uue auto \”Moskvitši\”. Range kokkuhoid toimus nii elektrienergia kui ka transpordi kasutamises, asjata põleva elektripirni pärast võis süüdlane saada valju noomituse.

1954 sai günekoloog Virve Sang Tapa Rajooni Tervishoiuosakonna juhatajaks ja samal aastal tuli haiglasse palju uusi arste: Zanina, Zukova, Tšernova, Zahharova. Arstide koosseis ei olnud püsiv, peamiselt töötasid siin vene sõjaväelastest arstide abikaasad.

1955 võeti tööle röntgenoloog HELI MAHLAPUU ning neuroloog NIIN AJASTO. Sama aasta suvest avati kahe vahetusega hooajaline laste suvesanatoorium. Peale Veera Bolšova Tapalt lahkumist Tapalt septembris 1955 määrati tema asemele ajutiselt UNO NOORVÄLI ja Hiiumaalt saabus arstidest abielupaar VIRVE ja FERDINAND RAND, kes 12.12.1955 määrati peaarsti poolt kirurgia osakonna juhatajaks ja Virve Rand sisehaiguste osakonna juhatajaks.

Jaanuaris 1956 sai uueks peaarstiks NIIN AJASTO – tubli neuroloog, laia silmaringiga, erudeeritud noor arst, kes vahetas välja kirurgia osakonna juhataja. Nimelt sai dr. F. Rand valju noomituse töödistsipliini rikkumise, tööülesannetesse ja haigetesse hooletu suhtumise eest. Kirurgia osakonna uueks juhatajaks sai HARALD VAARIK. Dr. Rand lahkus Tapa Haiglast.

1957 allusid Tapa Rajooni Haiglale Ambla Linnahaigla, Aegviidu, Kadrina ja Kaalepi jaoskonnahaiglad. Tol ajal oli Ambla Linnahaigla peaarstiks VELLO SUBI ning Kadrinas sai peaarstiks E. SOOBIK. 1957 tuli Tapale kirurgiks KARL KULL.

01.01.1958 suleti Kaalepi jaoskonnahaigla. Tapa Rajooni Haiglale allusid velskri-ämmaemandapunktid Lehtse Ristil, Kaalepis, Lehtses, Vohnjas, Nõmmkülas, Aravetel, Jänedal. 1958 oli voodite jaotus järgmine: 17 terapeutilist, 17 kirurgilist, 10 sünnitusabi, 6 günekoloogilist ja 5 lastevoodit. Haiglas oli 20,75 arsti, 30 keskmeditsiinitöötaja ja 21,5 noorema meditsiinitöötaja ametikohta. Voodite jaotus Tapa Rajooni Haiglas oli järgmine: 17 terapeutilist, 17 kirurgilist, 10 sünnitusabi, 6 günekoloogilist, 5 lastevoodit. Kokku 55 voodikohta. Ühiskondlikus korras tegeldi sanitaarpostidega, mis loodi kõigis Punase Risti Seltsi algorganisatsioonides (asutustes). Juunis lahkus Tapa Haiglast dr. VIRVE SANG, 1. augustil suunati Kadrina jaoskonnahaiglasse tubli terapeut ENNO KÕIV, kes on hiljem seotud Tapa Rajooni Haiglaga. Samal ajale seati sisse Tapa Rajooni Haigla kassa ja kassapidaja kohustused pandi arveametnik ELLEN VILJUSELE.

07.07.1958 saadeti meditsiiniõde MILVI KAASIKMÄE kaheks nädalaks Tallinna Vabariiklikku Keskhaiglasse gaas-narkoosi aparaadiga ja narkoosi andmise tehnikaga tutvuma. Seni tilgutas eetrit marlimaskile valves olev õde, keda juhendas kirurg. On teada, et 1958 aasta jooksul tehti Tapa Rajooni Haiglas 526 operatsiooni. Aasta lõpul suunati peaarsti asetäitja UNO NOORVÄLI Jõgeva Haiglasse töökogemusi vahetama ja tutvuma elektrokardiograafiga.

1958 sai peaarstiks VELLO SUBI, kes 1959 alustas läbirääkimisi Maardu Ehitustrusti juhataja Osnovikoviga uue haiglahoone ehitamise asjus. Seni oli haiglal ikka veel 55 voodikohta, töötati väga kitsastes oludes. Teenendati linnaelanikke, kohaliku garnisoni perekondi, raudteelasi ja osaliselt ka sõjaväelasi. Haiglale allus 8 velskripunkti, taotleti juurde uusi arsti- ja hobusemehe ametikohti. Hobune oli olemas Tuberkuloositõrje Disapnseris, kuid töö huvides toodi ta üle haigla käsutusse. Palju aastaid veeti haiglasse toiduaineid hobusega. Hobuveokid olid ka Kadrina ja Ambla Haiglal ning Vohnja velsker-ämmaemandapunktil.

1959 19. oktoobril võeti Tapa Rajooni Haiglasse tööle dr. ÕIE PATUNE (REISBERG), meistersportlane jalgrattasõidus, kellest hiljem sai paljudeks aastateks haigla peaarst. Tervishoiu organisatsioonis toimusid sel ajal muudatused, rajoonides likvideeriti tervishoiuosakonnad ja nende senised funktsioonid pandi rajoonihaiglate peaarstidele. Tervishoiuministeeriumist tulnud paberid olid enamasti venekeelsed, sel ajal viidi massiliselt läbi polüemüeliidi vastast vaktsineerimist. Igal nädalal tuli saata polüemüeliidihaigete ja -kahtlaste isikute nimekirjad Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituuti. Esinesid ka üksikud leeprajuhud, leeprahaiged saadeti Kunda Leeprosooriumi.

1960 oli haiglas juba 101 töötajat. Oli olemas ka hambaproteesimise kabinet, kus kullatöid veel ei tehtud. Kirurgia osakonna juhatajaks oli väga töökas ja tubli kirurg KARL KULL. Tema abikaasa VIIVI KULL oli aga günekoloogia osakonna juhataja. Haigla vanemõde oli MILVI KAASIKMÄE, kes tegeles ka narkoosi andmisega  – nüüd juba narkoosiaparaadiga, mitte enam lahtise maskiga. 1960 aasta jooksul kästi läbi viia meditsiiniasutuste radiofitseerimine, mida alustati ka Tapa Haiglas, kiirabiautodes. 1959-1960 oli haiglas suur puudus süstaldest. Korjati kokku kõik vanad Record-süstlad ja saadeti parandusse, millest umbes 70% saadi parandatult tagasi.

1960 oktoobris sai peaarstiks dr. LEO TAMM. Jälle tuli päevakorda tööletuleku ja töölt lahkumise aja registreerimse žurnaal. Valvevahetus toimus kell üheksa hommikul ja kell üheksa õhtul, ka arstid tulid tööle kella üheksaks. Järjekorranumbri ja kellaaja järgi registreerisid end kõik tööletulijad. Täpselt kell üheksa tõmmati punane joon alla ning hilinejad kutsuti peaarsti kabinetti tõsiseks vestluseks.

1. juulil 1962 jõudis lõpule Maardu Ehitustrusti Tapa Ehitusvalitsuse poolt uue haiglakompleksi ehitus Tapa, Valgejõe 14. Töödejuhatajaks oli TOIVO LEPANEN. Hoonete kompleksi kuulusid kahe tiivaga kolmekordne peahoone, eraldi ühekordne nn väike maja, surnukuur ja garaaž kiirabiautodele. Koheselt alustati ka ümberkolimisega vanast haiglast.

13. juulil 1962 avati pidulikult 125 voodikohaga haigla. Väiksesse majja hoovil, kuhu algselt pidi tulema nakkusosakond, paigutati haigla polikliinik. Seoses Tapa Rajooni likvideerimisega 1962 nimetati Tapa Rajooni Haigla ümber Tapa Linnahaiglaks. Haiglas oli lasteosakond, sisehaiguste- ja kirurgiaosakond. Vanasse haiglasse jäi esialgu sünnitus- ja günekoloogia osakond. Hiljem toodi ka see osakond uude majja – nimelt polikliiniku majja ning polikliinik sai majutatud haigla vasemasse tiiba. Seoses haigla laienemisega tuli haiglasse rohkelt noort kaadrit otse koolipingist. Haiglas polnud ühtegi pensioniealist arsti ega õde. Tegeldi spordiga – suusatamisega, lauatennisega. Haiglal oli oma võrkpalli võistkond, ka kergejõustikus võeti osa meditsiinitöötajate spartakiaadidest. Haigla oli uus ja ilus, peahoone ees töötas purskkaev.

1963 detsembris lahkus LEO TAMM ja uueks peaarstiks sai ÕIE REISBERG, kes töötas sellel kohal 16 aastat.

1964 oli haiglas 159 töötajat, neist 20 arsti ja 2 velskrit. Samal aastal vastavalt Eesti NSV Tervishoiuministri käskkirjale reorganiseeriti Tapa Tuberkuloositõrje Dispanser Tapa Linnahaigla tuberkuloositõrje dispanseerseks osakonnaks, mis aga järgmisel aastal suleti. Dispanseri juhataja ARVO OLVET viidi üle peaarsti asetäitjaks ravi alal.

Arstid 1964

1964 Vasakult alt:  MARGARITA ŽELNINA – terapeut, AIME HUMMEL – silmaarst, LEO TAMM – peaarst, ÕIE REISBERG, TIIU VAASNA – lastearst
Vasakult ülevalt: UNO TAGEN – kirurg, UNO NOORVÄLI – sisearst, ENNO KÕIV – sisearst, terapeut

1965 rakendatakse peaarsti käskkirjaga operatsioonibloki töötajate kodune valve. Haigla valvearstidele antakse magamisõigus kella 22.00 – 06.00.

1967 oli haiglas 205 töötajat, neist 25 arsti. Sel aastal oli rajoonis düsenteeria epideemia. Tapa Lastepäevakodus nr. 3 avati nakkusosakond.

1972 oli haigla töötajate arv 229, neist arste 28. Esmakordselt haigla ajaloos tuli tööle anestesioloog V. TIIGIMÄGI, olemas olid kõik ettenähtud erialaarstid. Tööle hakkas diktofoonika kabinet – haiguslugude lõpetamise lihtsustamiseks.

1973 oli 28 arsti 36,5 ametikoha peal ja keskmed. personali 80 kokku 90,5 ametikoha peal. Kohakaasluse pidamine oli tavaline nähtus. Kirurg MATI RESS lahkus ja kirurgia osakonna juhatajaks sai pikkadeks aastateks dr. HILLE OLVET.

1975 juulis võeti tööle dr. LJUDMILLA KAZMINA, kellest hiljem sai peaarst.

1976 ehitati haiglas välja tsentraalne hapnikusüsteem, kuid intensiivravi palatis puudus spetsiaalne kaader.

1979 lahkub Tapalt dr. Õ. REISBERG, kes oli ühtekokku 16 aastat Tapa Linnahaigla peaarst. Aprillis sai haigla uue peaarsti dr. LJUDMILLA (KAZMINA) ALLIKA, kes oli erialalt kirurg, hiljem röntgenoloog, noor, temperamentne naine. 16. oktoobril 1979 kinnitati koosseisude muutus – haigla sai 36 arsti ametikohta senise 22 asemele. Siseosakonna juhatajaks määrati dr. SERGEI NEPS.

1970-ndate aastate lõpus toimus muudatusi meditsiinitehnika ja -vahendite osas. Ka Tapa Linnahaiglasse jõudsid ühekordselt kasutatavad süstlad ja vereülekandesüsteemid. Neil aastail kanti haiglas verd üle keskmiselt 50 liitrit aastas. Hiljem on see hulk tunduvalt vähenenud.

1981 sai peaarsti asetäitjaks dr. MART PEEDO.

1982 võeti tööle peaarsti asetäitjaks majanduse alal RUUDI BIRK.

1985 likvideeriti lasteosakond, lasteosakond suleti ka Kunda Haiglas. Augustikuus suleti lõplikult ka sünnitus- ja günekoloogia osakond, sest Rakveres valmis uus sünnitusmaja.

1986 peaarsti asetäitjaks määrati dr. HELVE LAANMETS. Nendel aastatel hakati rohkem mõtlema õdede ja arstide olmetingimustele haiglas – korraldati ruume ümber puhke- ja riietusruumideks. Samal ajal aga karistati töötajaid käskkirjaliste noomitustega sagedamini kui kunagi varem. Tekkis rahulolematus peaarsti suhtes, mis lõppes sellega, et dr. L. ALLIKA lahkus 1986 sügisel soovides edasi töötada röntgenoloogina. Tapa Linnahaigla voodikohtade arv oli vähenenud 125-lt 75-le.

2

1986 septembris saab Tapa Linnahaigla peaarstiks dr. AIVAR KUUSIK ja tema on ühtlasi kolmas peaarst kirurgi erialaga. Algab uus ajajärk haigla ajaloos. Noor, haritud mees hakkab haiglat tõsiselt moderniseerima. Raske on vanast uut ja ilusat teha, haigla on juba 24 aastat vana: keskküttesüsteem vananenud, katus lekib, sanitaarsõlmed alla igasugust arvestust jne. Muretsetakse juurde kaasaegset aparatuuri, varustust kiirabisse, operatsioonituppa, diagnostika kabinettidess. Rajati kena ravikehakultuuri kabinett vastava tehnika ja seinapeeglitega. Raamatupidamises võeti vajalike andmete sisestamiseks kasutusele arvuti. Laboratoorium sai uue sisustuse.Seoses 12. juunil 1991 tolleaegse Ülemnõukogu poolt vastu võetud ravikindlustuse seadusega, mis jõustus 1992 1. jaanuarist  ja mille järgi Eesti asus kindlustusmeditsiini teele, mis omakorda tekitas, nagu näitas esimene ülemineku aasta, mitmeid probleeme raviasutuste finantseerimisega. Seoses kütte, elektrienergia, ravimite ja muu kallinemisega suurenesid kiiresti ravikulud. Ka Tapa Haigla kollektiivis põhjustas see segane aeg piisavalt pingeid, mis viis isegi usaldushääletuseni peaarsti suhtes. Enamus kollektiivist pooldas siiski peaarstina dr. A. Kuusikut ning uuendusid jätkusid. Veebruaris asutati haiglas karskusselts, mis nime poolest eksisteeris paar aastat, kuid sisulise tööni ei jõutudki. Ametiühing tegutses kuni 1991. aastani

1993 Tänu defibrillatorite muretsemisele sooritati esimene edukas reanimatsioon. Võeti kasutusele uus valutustamise meetod alakeha ja alajäsemete operatsioonide korral – spinaalanesteesia.

3

Istuvad vasakult: Reet Mitt, Alla Gannošina, Katrin Kuusik, Hille Olvet, Jaanus Väljaots, Vaida Reinhard, Ulvi Sorro   Istuvad keskel: Helve Laanmets ja Svetlana Potakovskaja Seisavad tagareas: Katrin Kallas, Mart Peedo, Sergei Neps.
Detsember 1993

______________________________________________________

1994 lõpust eksisteerib haiglas 4 voodiga kaasaegne intensiivravi palat nelja haige jälgimise monitoriga ja spetsiaalse meditsiiniõe postiga. Operatsioonituppa muretseti üks parimatest haige jälgimise monitoridest, et kindlustada haige korralik jälgimine narkoosi ajal. Haigla on saanud uue ilme paljudes kabinettides. Sanitaarsõlmed ja vannitoad kogu haiglas on ümber ehitatud, neisse pole enam piinlik väliskülalisigi sisse viia. Valmis hästi sisustatud hambaravi kabinet. Uuendused haiglas toimuvad tänu peaarsti sihikindlusele ning headel organisaatorivõimetele. Kui Nõukogude Eestis oli haiglate arenemine raudsete eeskirjadega piiratud ja kõik käis käsukorras, siis Eesti Vabariigis on võimalused küll paremad – just sellised nagu osatakse või tahetakse neid kasutada. Palju aitavad haigla arengule kaasa head suhted välismaaga ja Tapa Haiglal on head sõbralikud suhted kolleegidega Saksamaalt, Soomest, Rootsist jm.

4. juunist 1995 haigla erastati ja hakkas kandma nimetust AS Tapa Haigla. See oli esimene juhtum Eestis, kus Erastamisagentuuri kaudu müüdi raviasutus. Aktsionärideks olid enamuses haigla arstid, juhatuse esimeheks valiti peaarst Aivar Kuusik. Haigla varade müügihind oli 1,1 milj krooni ja investeerimiskohustus oli 3 milj krooni. Tapa Haiglale anti 1994 sügisest 5-aastase tähtajaga litsents erialaseks tegevuseks (sisehaigused, kirurgia, günekoloogia ja kiirabi).

4

5

6

7

Paljud Tapa Haiglas töötanud arstid, omandades siin tööalaseid kogemusi ja teadmisi, lahkusid Tapalt suurematesse haiglatesse ja said tuntuks heade spetsialistidena üle vabariigi. Nii lahkusid eri aegadel Tallinna ja Tartu haiglatesse tööle vastutavatele ametikohtadele: kirurg KARL KULL, günekoloog VIIVI KULL, günekoloog TIIU KULL, terapeut ENNO KÕIV, kirurg (onkoloog) HARALD VAARIK, kirurg (kardiokirurg) MATI RESS, lastearst HELJU KAPRAL, terapeut (tsütoloog) IVI-MAI LUKK, lastearst (laboriarst) MILVI TOPMANN, terapeut AILI LAANE. Kauaaegselt on haiglas töötanud kirurgid HILLE OLVET ja UNO TAGEN; terapeudid ENE SEESTRANDT, MART PEEDO ja SERGEI NEPS; terapeut-laboriarst HELGI KÖÖBLER, neuroloog EVI GLAASE; lastearst KATRIN KALLAS; silmaarst HELMUT KÖÖBLER; anestesioloog VAIDA REINHARD, röntgenoloog REET MITT.

2015 vahetusid Tapa Haigla omanikud ning käivitusid suurejoonelised laienemistööd.

HAIGLA TRADITSIOONIDEST

Tapa Haiglal olid aastate jooksul välja kujunenud nii mõnedki traditsioonid. Märkida maksaks ühiseid uus-aasta pidusid, kus väsimatuteks pidude korraldajateks ja toitude valmistajateks olid ikka haigla töötajad ise. Viimane väga meeldejääv ja rohke osavõtuga nääripidu toimus 28. detsembril 1980 TK Vasara saalis, kus kõik osakonnad esinesid meeldejääva kavaga. Nääripidusi prooviti pidada ka restoranis, kuid osavõtjaid jäi järjest vähemaks ja traditsioon hakkas kustuma. Toimusid laste nääripeod. Üheks meeldejäävaks traditsiooniks oli vastlapäeva tähistamine koos lastega. See toimus kas Männikumäel (siis olid kaasas vastlakuklid ja tee) või Nelijärvel, Tamsalu EPT Sporibaasis, mida anti haigla töötajatele kasutada tasuta. Kohal oldi koos lastega 2 päeva. Väikeste lastega oldi maja lähedal, samal ajal keedet hernesuppi ja teed, teised suusatasid kaugematel radadel ja alati külastati ka Salu Marti – metsas suitsutares elavat erakut. Hiljem, pärast ta surma käidi veel tare juures, kus ei olnud ühtegi naela. Üheks pealesunnitud traditsiooniks olid õppused, mis kordusid regulaarselt ja sisaldasid palju aega, vaeva ja oskusi nõudvaid ettevalmistusi. See tähendas, et haigla pidi kohaldati ümber sõjaolukorrale ja avati uus meditsiiniasutus abi andmisesk kannatanutele tuuma, keemia ja bakterioloogilisest koldest. Kohale tuli kõrge komisjon hindama haigla valmisolekut selliseks tööks. Meditsiiniline personal varustati gaasitorbikute ja muu vajalikuga.

Kasutatud kirjandus: Tapa Muuseumi direktori, Harri Allandi, erakogu materjalid Tapa Haiglast, Harri Allandi raamat “Tapa linn läbi aegade” ja Kristiina Reinhardi koostatud referaat Tapa Haigla ajaloost.

Ülevaate koostas Heidi Olesk 2005